Minu enda lugu

 

Kaamanite suguvõsa

Kui alustasin suguvõsa kroonikat ma ei teadnud midagi mis puudutab Kaamani suguvõsa ajalugu Eestis, välja arvatud et isa ja vanaisa olid kalurid Narva-Jõesuus. Peale seda olen ka avastanud et tänapäeva Eesti on Kaamanitest päris tühi.

Passifoto Erich Kaaman
Passifoto minu isa Erich Kaamani rootsi võõraspassis, novembril 1944.

Minu taust on et ema ja isa põgenesid Eestist Rootsi 1944. a. sügisel. Minu isa rootsi võõraspassis seisab et Palmse, Läne-Virumaa, oli tema viimane asukoht Eestis. Ema tuli Suurepsist, Hiiumaalt. Nad kohtasid põgenikelaagris Rootsis, abiellusid ja mina sündisin Malmös ja minu õde Simrishamnis.

Kodus oli harva kui üleüldse juttu vanast kodumaast. Kui meie lapsed rootsi kooli läksime ja eriti pärast isa surma 1956, siis kodus enam eesti keelt ei räägitut.

Vanemate põlvkondade ajalugu oli mulle teadmata ega ei saanud ka selgemaks kuna ma küsimusi ei esitatud. Nüüd vanemat põlvkonda ei ole enam olemas. Nüüd olen ise vanem sugupõlv ja käesolev kroonika on katse nendele küsimustele vastata, mis on üleskerkinud – ja mis tulevased põlvkonnad võivad uuesti esitada.

Pärast uurimist eesti kirukuteraamatutes, kõigepealt Haljala kogudusest, saan nüüd sugupuu joonistada mis sisaldab üle 1 000 minu sugulast. Sugupuu sisaldab kaksteist põlvkonda kus kõige vanem tuntud vanaisapoolne sugulane sündis 1712. a. kaksteist aastat peale seda kui Rootsi kuningas Karl XII möödus külast teel Narva lahingule.

Nüüd tean et minu suguvõsa juured Eestis on Käsmus, ”Kaptenite Külas”, mis on väike küla Soome lahe ääres 80 kilomeetrit Tallinnast ida poole. 19. sajandi lõpus oli Käsmu Viru ranniku tähtsaim meresõiduküla. Seal ehitati kaugsõidupurjekaid, oli talvesadam ja tegutses merekool. Käsmu merekoolis sai hariduse peaaegu 2 000 meremeest, nende hulgas üle 500 kapteni ja tüürimehe.

Seoses sellega, et juured on Käsmus, on loomulik et väga paljud sugulased on meresõitjad. On kaptenid, tüürimehed, laevamehaanikud, madrused ja kalurid. Minu sugupuus on 117 kaptenid purjelaevadel ja aurikutel, ligisõidulaevadel ja kaugsõidulaevadel. Käsmu mehed on kõikidel maailma ookeanidel seilanud.

Ja Kaamani nimi on alles Eestis olemas – aga Kaarendi perekonnanime all.


Käsmu

Teetähis

Esimest korda on Käsmut kirjalikult mainitud 1453. a. Aaspere mõisale kuuluva rannana küla aga on pikka aega olnud elukoht tänu sellele et Käsmu laht on sügav ja kõige parem tormikaitsesadam purjelaevadele Tallinna ja Narva vahel.

1726. aastal oli Käsmu külas 9 talu ja kuus vabadikuperet, aga 1782. aastal elas külas juba 153 inimest. 1858. aastaks oli Käsmus elanike arv tõusnud 195 inimeseni ja 1885. aastal ulatus elanike arv juba 320 inimeseni.

Elanike arv oli suurim enne II maailmasõda – veidi üle 500 inimest.

Aastail 1940–1944 kaotas Käsmu rohkem kui pooled oma elanikkonnast – kes küüditati, kes jäi sõja puhkedes laevaga välismaale, ligikaudu 150 käsmulast põgenes 1944. a. augustis–septembris.

Praegu (1. jaanuar 2018) elab Käsmus alaliselt 162 inimest, kellest paljud on pensionärid.


Narva-Jõesuu

Aga minu isa, Erich Kaaman, on pärit Narva-Jõesuust, samuti tema vend Valter ja tema õde Luule. Kuidas nad maandusid Narva-Jõesuus kui juured on Käsmus?

Seletus on et minu vanaisa, Johannes Kaaman, lahkus Käsmust Narva 1888–1893. aasta vahel. Ta oli siis 2–7 aastane.

Vanaisa emaema, Aet Kattus, oli lesk ja elas Ässa talus koos kolme täiskasvanud lapsega, kasutütrega, väimehega ja lapselastega. Kaks nendest lapselastest olid vanaisa Johannes ja tema vanem õde Elvine Kaaman.

Kui parun Dellinghausen pani Ässa talu müüki ei olnud lesel võimalust seda välja osta, nad pidid talust lahkuma ja sõitsid töö- ja elamistingimuste otsinguil Narva.

Minule on teadmata millal vanaisa kolis Narvast Narva-Jõesuusse ja hakkas kalapüügiga tegelema.


Viimane kord Käsmus

Paadimajad
Punase katusega paadimajast Käsmu rannas laadis vanaisa oma merepaadi enne kui perega põgenes Rootsi 20. septembril 1944. a.

Eerik Kaarend jutustab:

“Onu Johannes Kaaman tuli sõja eest Käsmu oma perega 1944.a. jaanuaris, kuna sõda lähenes juba Narva-Jõesuule. Elas tühjaks jäetud kapten Pahlbergi majas. Püüdis kala ja käis minu isat abistamas heinatöödel. Käis iga päev meil. Lahkus Käsmust oma perega suure merepaadiga 20. sept. 1944. a.
Sõjakõmin lähenes iga päevaga. Mäletan onu lahkumispäeva, kui nad paadi juures minu isaga hüvasti jätsid. Elatanud mehed embasid üksteist ja nutsid. Samal päeval lahkus Käsmu rannast ka Theobald Esberg oma perega ja teiste Käsmu inimestega, kes olid tema paadis.”

Kaks päeva hiljem, 22. septembril 1944, nõukogude väed vallutasid Tallinna.


Perekonnanimede eestistamine

Eerik Kaarend on minu vanaisa vennapoeg. Paar päeva enne jaanipäeva 2018 oli tema 85. sünnipäev. Ta elab Käsmus ja tal on talvekoht Loksa linnas.

Pealtnägijana Käsmu rannas septembris 1944. aastal, oli Eerik Kaarend 11 aastat vana. Tema “onu Johannes” oli minu vanaisa Johannes Kaaman, kes perega – abikaasa Julianega, minu isaga Erichiga ja minu tädi Luulega ja onu Valter koos abikaasaga Sigridiga – põgenes Eestist.

Aga miks tema nimi on Kaarend ja mitte Kaaman?

1930. aastate keskel algas Eestis nimede eestistamise aktsioon, et üleskutse järgi “vabaneda saja-aastasest saksa perekonnanimede okupatsioonist”. Koos perekonnanimedega muudeti ka eesnimesid.

Eerik Kaarendi isa Heinrich Kaaman, minu vanaisa vend, vahetas 1937. a. nimeks Hindrek Kaarend.

– Aga ma olen ikka üks Kaaman, ütleb Eerik Kaarend. Ja kahjuks olen ma viimane inimene Kaamanite suguvõsast Eestis.

Küsimusele miks Kaamanid Käsmus vahetasid perekonnanimed samal ajal kui Kaamanid Narva-Jõesuus hoidsid oma nimed, ei ole mul vastust.


Järele jäänud rannal

Eerik Kaarend ja tema pere kavatsid ka Eestist ja sõjast põgeneda septembris 1944. a. aga ei suutnud iialgi ära minna.

Ta jutustab: “Kõik oli planeeritud ja valmis. Paat oli laetud ja täidetud. Ootasime ainult vanemat emapoolset sugulast lähedalasuvast külast. Ta tuli veohobusega aga vankur sõitis kummuli ja naine murdis reieluu. Ta oli liiga vilets et paadireisile minna ja polnud võimalik teda üksinda jätta. Sellepärast jäi terve perekond Eestisse.”


Kaamani suguvõsa esiisa

Kolm Käsmu suguvõsa: Kaamani, Männiku ja Eslooni esiisa on Preediku Jüri poeg, kes oli Preediku talu peremees. Preediku Jüri poeg sündis 1712 (kaks aastat peale suurt katku) ja suri 1775. a. Preedikut kutsuti ka Jürriska Preedik või Jürriska Jüri Preedik.

Sel ajal tunti talupoegi talu- ja isanime järgi. Perekonnanimed määrati talupoegadele pääle pärisorjuse lõppu, umbes 1830. a.


Esimene Kaaman

Preediku Jürriska Jüri sai viis last. Esimene naine oli Mari kellega oli kolm last. Teine naine oli Kadri kellega tal oli kaks last. Kolmas laps esimese naisega sai nimeks Preediku Hindrek (1743–1771).

28 aasta vanuses, samal aastal kui ta suri, sündis Preediku Hindrekul poeg, Joosep – Preedriku Joosep.

Joosep oli lapsena Ässa talus. Läks pärast seda Otsa talusse sulaseks. Aastatel 1794–1808 ta oli Klaukse talu peremees, mille järgi tuli Otsa tallu peremehena tagasi.

1834. aastal, üks aasta enne surma, anti Preediku Joosepile perekonnanimi Kaaman ja temast sai Joosep Kaaman – esimene Kaaman.


Suguvõsa harud

Joosepi esimene naine oli Marri kellega ta abiellus 1794. a. Teine naine oli Ann. Otsa Joosep/Joosep Kaaman sai kaks last Marriga: Hindrek ja Kaarel, ning neli last Anniga: Leno, Ann, Jaagub ja Juhan:

Eerik Kaarend
Eerik Kaarend Käsmu kalmistul Hindrek Kaamani (1794–1871) matusekohas, veebruaril 2008. a.

Laste elukäik oli:

Sorru talu: Hindrek Kaaman (1794–1871) ja naine Leeno (1801–1871), Ado tütar.

Ann Kaaman sündinud 1800.a. Otsa talus. Abiellus Jakobiga, Pällu Juhani poeg. Elas Laurimäe talus.

Klaukse talu: Kaarel Kaaman sündinud 1804.a. Otsa talus. Läks 1825.a. Klaukse talu peremeheks. Naine Kai, Jaani tütar, sündinud 1799.a. Joosti talust, abiellusid 1825.a.

Jaagub Kaaman (1816–). Naine Anna-Leena Einlon (1822–), Jüri tütar, Lemeti talust. Elasid Keskküla talus.

Leno Kaaman (1819–1823).

Juhan Kaaman (1822–1881) sündis Otsa talus. Läks Kaldale ja ehitas maja. Naine Leeno Kaskni (1825–1882) Joosepi tütar, Tõnikse talust.


Käsmu kasvab

Aastasajandite jooksul oli Käsmu kaluriküla kus elanikud elasid kalapüügist oma küla lähedal asuval Lahemaa rannas, aga käisid ka kalapüügil Soome rannikul.

18. sajandist on teada et Käsmu küla omanikul Aaspere mõisnikul von Delinghausen omas Käsmus suured puidupraamid millega Käsmu mehed küttepuid Tallinna vedasid. Puud saeti, lõhuti ja veeti randa talvel. See oli küla talumeeste mõisatöö kohustus.

Vabamate vaadetega von Dellingshausen lubas Käsmu talupoegadel endile suuri puidupraame muretseda ja hakkas neile puidu müüma. Nii hakkasid Käsmu mehed iseseisvalt küttepuid Tallinna vedama ja müüma.

Randlaste tulud hakkasid suurenema kui 1880. aastatel hakati Soome kartuleid vedama. Hea teenistus andis ka telliste vedu. Loksalt, Võsult ja Käsmust veeti telliseid, enamasti Soome ja Peterburgi. Pärast 1870. aastat, kui valmis Kunda tsemendivabrik, algas ka tsemendivedu Peterburi, Liibavisse ja mujale.

Nii saadi raha ja meresõidukogemusi mis julgustasid suuremaid laevu ehitama.


Käsmu merekool

Käsmu mehed, kelle senine mereharidus piirdus isalt pojale pärandatava sõiduoskusega, olid aastate jooksul tulnud veendumusele, et kaugesõidu seilamiseks sellest enam ei piisa. Seepärast avati Käsmu merekool 1884. a.

Käsmu merekooli aktiivsete asutajaite hulgas oli minu vanaisa Johannes Kaamani sugulane Joosep Kaaman Sorru talust ja Joosep Kaaman Keskküla talust. Minu isaema Juliane Pruuni poolt võtsid kooli asutamist osa Joosep Pruun, Juhan Kristenbrun, Joosep Kristenbrun, Jaagub Kristenbrun, Jaagub Suksdorf ja Magnus Suksdorf.

Merekool töötas 1884–1931. a. ja selle aja jooksul õppis seal 1 664 õpilast. Kooli lõpetanuist sooritas kutseeksami 603, neist 361 ligisõidutüürimehena, 148 kaugsõidutüürimehena ja 94 kaugsõidukaptenina.

Maailmasõjade vahel elas 62 kaptenit Käsmus ja teenis tänu merekoolile ära ka nime “Kaptenite küla”, mille all seda tunti kogu Eestis.

Ja poistest ongi saanud kaptenid.
Vasakult Gustav Kristenbrun, Eduard Tiedemann, Kustav Pruun ja Johannes Pruun. Gustav Kristenbrun oli vennapoeg minu isaema emaemale. Johannes Pruun oli vanaema onu. (Foto: A. Vaigu kogust)

Kaptenid

Tundmatud isad

Minu isaema Juliane Pruuni isa on tundmatu. Kirikuraamatus näen et vanaema emal, Liisbet Pruunil, sündis veel kaks last tundmatute isadega. Need kaks olid mõlemad surnult sündinud.

Liisbet Pruun suri ise varsti pärast seda kui vanaema oli seitse aastat vana. Vanaema tuli siis kasulapsena oma vanaema õe Liisabet Kristenbruni juurde, kellel juba oli seitse täiskasvanud last.


Pruunide suguvõsa

Käsmu suguvõsa Pruuni esiisa on Pällu Mart, Hansu poeg. Mart sündis Palmses 1683. a. ja suri Käsmus 1751. a.

Palmse
Palmse mõis, umbes 10 kilomeeter Käsmust, kuulus 1677–1923 von der Pahlenite perekonnale. Praegune härrastemaja valmis lõplikult 1785. a.

Mart oli Palmse mõisa sulane 1705–1719 ja Võsuküla Simuna talu peremees 1719–1725. Mart tuli Käsmu Võsult 1725. a. ja oli alates 1725. a. Käsmu küla Pällu (ka Pello) talu peremees.

Mardi naine Leno oli olnud Palmse mõisa teenia tüdruk, surnud Pällul 1750–1760 aasta vahel.

Pällu Kustu, Mardi poeg, lapselapsed oli 1834. aastal antud perekonnanimi Pruun.

Pällu Mart on ka Käsmu perekonna Kristenbrunide esiisa.


Laevaehituskoht

Käsmu ja kogu Viru ranna esimene kaugsõidupurjelaev ehitati Käsmus 1891. a., neli aastat enne vanaema sünni. Laeva nimi oli “Salme” Joosep Kristenbruni tütre järgi.

Laevaehituse peamised organiseerijad Käsmus olid vennad Joosep ja Jaagub Kristenbrun.

Sajandivahetusel öeldi et Joosep Kirstenbrunil omas 23 purjelaeva mis arvativasti tähendas et ta oli 23. laeva osanik.

Tormilind
Neljamastiline barkantiin “Tormilind” on olnud Eesti ilusaimaid purjelaevu. Laev ehitati aastatel 1920–1922 ja kuulus Käsmu laevaomanikele. Ehitamise algataja ja organisaator oli kapten Rudolph Pahlberg.

Osanikeks olid ka teised Käsmu vanimad perekonnad: Pruunid, Altenbrunid ja Kaamanid. Kapteniteks ja laevameesteks olid nende perekonna liikmed ja teised Käsmu mehed.

I maailmasõda katkestas laevaehituse. Pärast sõja lõppu see jätkus, kuid juba väiksema hooga, sest aurulaevad hakkasid purjelaevu välja tõrjuma.

Lõpuks kolis “Käsmu Laevaomanikud A/S” peakontor Tallinna.

Kuigi peakontor asus Tallinnas, märgiti laevade kodusadamaks endiselt Käsmu ja seda maaliti laeva küljele või ahtripeeglile. Sellega seoses räägiti lugu, kuidas ühel Taani sadamakail tulid Käsmu laeva juurde kaks taanlast ja küsisid: “Teie laeva kodusadamaks on Käsmu ja teie laevu on varemgi siin palju olnud, aga kus see Käsmu asub? Oleme seda kaartidelt otsinud, kuid sellist sadamalinna pole me leidnud.”


Hiiumaa ja Käsmu

Isa juured on Käsmus, ema juured Hiiumaal. Nad kohtusid Rootsis juhuslikult. Aga on olemas suhted Käsmu ja Hiiumaa vahel, nii ajaloos kui minu sugupuus.

Rahvapärimus räägib, et Käsmu esimised asukad olevat olnud Hiiumaalt, Noarootsist ja Soomest tulnutega. (Karl-Gustav Kristenbrun, lk. 18)

Huvitavam on et minu ema sugupuus on üks isik kes oli sugulane Gustav Tengiga (1866-1930) – Hiiumaa tuntuima meremehe, kapteni ja laeva ehitaja. Gustav Tengi onu, Juhhan Teng, oli abielus minu emaisa vanaisa õega, Aet Kiwwi.



Malmö 31. juulil 2018. a.

Arvi Kaaman